Õhtuks suves

Hommikused pannkoogid söödud ja viimased asjad pakitud. DAN kindlustus, mask, saapad ja lestad kaasas. Egypt, Here I Come!

Ainuke mure, kuidas turvakontroll mõjub mu must-valgetele filmidele.

Intro töökaaslastega

Eile olime töökaaslastega Audenteses. Angelika korraldas laheda intro meie grupile. Mina elasin kaasa, tegin pilte, viisin oma uue maski esimest korda vette ja proovisin lühikest secondhand märga, mille ma kunagi ammu soetasin.


Fotod: Angelika

Algus

Fotoblogi olen ma nüüd pidanud juba mõnda aega. Fotograafiale lisaks olen hakanud armastama ka sukeldumist ja vaikselt püüan oma kahte hobi ka ühildada. Siin kajastangi edaspidi oma sukeldumisega seotud tegemisi, eesmärke ja kõike muud. Võrreldes fotoga olen ma sukeldumises ikka täitsa algaja, nii et eks paistab, kuidas mul edaspidi läheb.

Oma esimesed 2 sukeldumist tegin ma veebruaris 2009 Egiptuses (käisin instruktori abiga ära 6 meetri peal). Ma oleks veel ja veel läinud.




2009 augustis jõudsin selleni, et tegin läbi OWD kursuse Livehouse´s. Eelmise aasta lõpus sai läbitud ka Dry Suite koolitus. Kui kõik oleks läinud plaanide kohaselt, siis eelmisel kuul oleksin ka AOWD Egiptuses teinud, aga ehk õnnestub nüüd märtsis seda teha. Kõige selle vahele mahuvad ka mõningad paremini ja mõningad kehvemini läinud sukeldumised.

2010 Egiptuse seitsmest sukeldumisest üks osutus veidi värvikamaks, kui teised. Juba alguses oli mul vähe raskust peal ning alla saamine osutus raskeks. Laev jättis meid riffi äärde maha ja pidi kokkulepitud kohas meid uuesti peale korjama. Kuna ma ei suutnud oma ujuvust piisavalt hästi kontrollida ning vesti õigel ajal tühjemaks lasta, siis ma imbusin vaikselt pinda. Esimese hooga ma mõtlesin, et krt miks see minuga peab juhtuma, et ma siin üksi hulbin. Laine oli ka veidi suurem. Järgmine mõte oli see, et vesi on rahvast ja laevu täis ning meie laeva nime mäletasin ma ka. Hirm üksiolemise ees asendus plaani koostamisega, kuidas laeva tagasi jõuda. Kuna mul oli ka lest jalast tulnud, siis tegelikult ideaalne tööriist tähelepanu äratamiseks oli olemas. Minu õnneks oli tegu ka just kollast värvi lestaga. Vehkisin siis sellega mõnda aega, kuni lõpuks meie laev kaugusest paistma hakkas. Kuna vahepeal olid teised laeva jõudnud, siis teati nüüd mind veest otsima hakata. Ajataju mul eriti ei olnud, aga tunde järgi võib öelda, et õnneks eriti kaua mu hulpimine ei kestnud. Tagantjärele täiesti huumoriga võetav seik, mis tõestas mulle endale, et ma oskan käepäraseid vahendeid enda kasuks pöörata. Ma õppisin selle reisi jooksul veel muudki.