Meie perekondlik ühiskülastus Egiptusesse algas pühapäeval 13.30. Viis tundi sõitu ja õhtuks olime suves.
Järgmisel päeval alustasin Rasmuse käe all AOWD-ga. Varustus kokku, testid, õpik ja loeng. Esimene sukeldumine (peak performance buoyancy ) oli kaldast (41 min/20,2m, Tiger Bay). Ülesanded läksid kenasti. Sirgelt pea alaspidi olla oli päris omapärane.
Teisipäeva hommik algas varase ärkamisega ja laevale minekuga. Plaanis sügav ja navigatsioon. Aisha – Tiran oli päeva esimene sukeldumine. Lahendasin matemaatika ülesandeid 30 m peal, põhjaaega tuli 34 min. Teist sukeldumist, mis oli navigatsioon (43min/10,8m, Laguna-Tiran), pelgasin ma ehk kõige rohkem. Ma ei ole harjunud kompassi kasutama ja lisaks sellele on vee all vaja veel jälgida oma ujuvust ning ülesannete täitmisel lugeda lestalööke. Ruudu tegemisel andis see tunda, et mitut asja on vaja korraga jälgida/teha ning mul kippus aeg-ajalt mõte kinni kiiluma. Ruuduga puterdamise lunastasin ma õnneks sellega, et viisin meid kompassi abil laeva juurde tagasi ilma probleemideta.
Kolmapäeval läks merele eraldi sukeldujate laev. Kui ma eelmisel päeval käisin merel üksi, siis nüüd olid kaasas ka mu abikaasa ja tema tütar. Nemad said snorgeldada ja mina tegin oma järgmised kaks sukeldumist. Minu kallile abikaasale omistati "professional snorkeling" tiitel :D
Suundusime Ras Muhammad´i rahvusparki. Drift Ras Ghozlani juures läks hästi ja rahulikult (46min/17m). Päris suur mureen piilus oma peidupaigast. Krokodillkala (crocodile fish) nägin ma alles siis, kui mind sõna otseses mõttes selle juurde veeti.
Suundusime Ras Muhammad´i rahvusparki. Drift Ras Ghozlani juures läks hästi ja rahulikult (46min/17m). Päris suur mureen piilus oma peidupaigast. Krokodillkala (crocodile fish) nägin ma alles siis, kui mind sõna otseses mõttes selle juurde veeti.
Teine sukeldumine oli selle võrra meeldejäävam, ühtlasi ka minu 20. sukeldumine. Yolanda/Shark Reef 45min/23m. Alustuseks ujusime üle sügava sinise (kergelt kõhe tunne, kui all laiub tühjus). Ma kogesin esmakordselt ka mida tähendavad hoovused. Eriti korralikult sikutas külghoovus. Kuna see ehmatas mind ära ja ma ei osanud hoovuseid enda huvides ära kasutada, siis rahmeldasin ma liiga palju ja kulutasin selle võrra rohkem õhku kui tavaliselt. Peale 100 bar´i näitamist leppisime Rasmusega kokku, et 50 bar´i peal võtab ta mu enda varuotsale. Selle võrra ei pidanud ka teised varem sukeldumist lõpetama. Turvapeatuse ajal vahetasin enda regu otsa tagasi ja tõusu tegin enda õhuga.
Puhkus on alati natuke liiga lühike ning suvi võiks kesta igavesti.
Mõlemad riffid on väga värvirikkad ja täis elu. Yolanda on oma nime saanud uppunud laeva järgi, kahjuks on vrakist endast vähe järel. Mööda põhja vedelevad laiali konteinerite jäänused ja WC potid.
Neljapäeva hommik algas taas laevale minekuga, sel korral terve meie seltskonnaga. Kui mu ema oli enne reisi üsna skeptiline, et kas ta ikka proovib snorgeldamist, siis lisaks rannas snorgeldamisele läks ta sel päeval ka laevalt vette:)
Päeva esimene sukeldumine oli ühtlasi kursuse viimaseks sukeldumiseks. Vabaainena siis fotograafia. North Laguna, Outside (48 min/11,6m). Kõige katsumusterohkem sukeldumine. Selleks, et pilti teha peab ennast ikka väga hästi kontrollima. Ma ei suutnud kuidagi olla stabiilselt ja objektile piisavalt lähedal. Mida siis veel rääkida kompositsioonist, valguse jälgimisest ja teravustamisest soovitud punkti.
Reisi viimane sukeldumine Ras Bob/Nasrani (41min/21,9m) kujunes huvitavaks. Õnnestus näha ja päris pikalt jälgida kilpkonna, kes ei lasknud ennast häirida ning jätkas vaikselt oma toimetustega. Piimakalad (milkfish) mängisid peakohal. Üks väga huvitav olend, keda sel korral samuti nägin, oli väike sini-kollane Nudibranch. Tagasi tulles püüdsin nudipixel.net abil ka tuvastada, et milline ta konkreetselt oli. Pakun, et see võis olla Phyllidia schupporum.
Reede kujunes puhkepäevaks (nagu egiptlastelgi) ja kuna ma olin võtnud kaasa oma Mamiya, siis kasutasin seda päeva turul pildistamiseks. Üks film sai ka just ilmutatud, seega tundub, et turvakontrolli x-ray filmidele õnneks ei mõjunud.
Laupäeva õhtu veetsime samuti merel. Nautisime päikeseloojangut, suurepärast seltskonda, head toitu ja muusikat.
Kuna meie lend oli pühapäeva hommikul hästi vara ning buss pidi meid 3.55 hotellist peale korjama, siis lõpuks kujunes nii, et me magame ei jõudnudki. Tänu sellele ma kojulendu praktiliselt ei mäleta, kuna ma magasin peaaegu kogu tee.
Puhkus on alati natuke liiga lühike ning suvi võiks kesta igavesti.
