Laulasmaal puhus sel korral päris tugevalt, hinnanguliselt 8-9m/sek. Esimesel korral purje välja sikutades tuli ootamatu laine ja kaotasin tasakaalu nii, et käisin ülepea vette. Esimesed kakskümmend minutit ma ainult pusisin ja puterdasin, purje sain üles, aga liikuma ei saanud. Nutumaik oli juba kurgus, aga õnneks sain järgmise katsega ennast sõitma. Täna suutsin mõned korrad startida enam-vähem talutavalt ainult parema külje poole. Normaalne tuul tähendas ka seda, et vees oli rohkem inimesi. Üks lohesurfaritest tuli mulle mõne aja pärast lähemale ja ütles, et lohet ei pea kartma. Ma olevat iga kord kui ta möödus pea õlgade vahele tõmmanud. Naeratasin kohmetult vastu. Mis ma oskan öelda, ma ei karda tegelikult lohet ega lohesurfareid, aga ma tundsin täna vees ennast ülimalt abitult. Seda tunnet ei parandanud ka minu kõrval õhku hüppavad ja eest-tagant läbi kihutavad lohed. Ma kartsin pigem seda, et ma sikutan oma purje välja ja selleks ajaks on kõik minu ümber juba sada korda muutunud ja ma lihtsalt ei märka, kui ma kellelegi ette jään. Lisaks ei ta ma ju, et kas see inimene, kes minu kõrval mitu meetrit õhku kargab, oskab seda teha ja tegemist pole tema esimeste trikikatsetustega. Minu kartus lähtub puhtalt minust endast, kuna mina veel ei kontrolli olukorda ja seega ei suuda näha võimalikku ohtliku olukorda ja sellest mööda laveerida, siis teise inimese või ka minu enda tehtud viga võib halvasti lõppeda.
Tänane oli paras katsumus, aga kindlasti vajalik edasise arengu jaoks.
5.0/190l/1h
It does not matter how slowly you go as long as you do not stop. /Confucius/
