Ilmateade hoidis meid nädal enne lendu väikses ärevuses, sest prognoosid lubasid, et temperatuur langeb Sharm el Sheikhis 21 kraadini, mis eelnevatele kogemustele tuginedes toob kaasa õhtuse jaheduse. Õnneks kujunes nädal siiski mõnusalt soojaks, kuigi kohati veidi tuuliseks. Kolm päeva merel ja nädal ka üldiselt möödusid kiiresti.
Laguna (19,8m 50min) kulges rahulikult. Kohalik giid näitas palju pisikesi elukaid, keda muidu tähele ei paneks. Fiddle Gardenis (29,3m 53min) sai näha amforate jäänuseid, mis olid osaliselt eluga kaetud. Ras Bob (20,9m 53min) kulges taas rahulikult.Teise päeva teisele sukeldumisele Middle Gardenis (22,1m 49min) eelneb üks lugu, mis sai alguse Võrust. Nimelt suvel olin ma külaliseks sõprade pulmas ja abiellumisel on teatavasti traditisioon saata ära pruudi vana nimi. Pruut kirjutas oma nime kividele (igale üks täht) ja jagas need siis pulmakülaliste vahel ära. Palve oli, et kivi tuleks kuhugi viia ja siis see viimine jäädvustada. "L" tähega kivi, mis sattus minu kätte, on nüüd Punases meres kenasti oma koha leidnud. Ma valmistasin kohaliku videomehe ette, et on väga oluline saada see kivi aktsioon pildile ja videole. Kas kultuurilistest erinevustest tulenevalt või mõnel muul põhjusel läks videomees väga emotsionaalseks selle loo peale. Peale hüppamist umbes 20m peal peatusime ja peale märguandeid lasin ma kivil kukkuda. Videomees oli valmis ja sai kõik kenasti jäädvustatud. Mul hakkas kohe kuidagi kergem, eks ma veidi pabistasin ikka, et kuidas selle kõigega läheb.
Temple (18,2m 45min) ja sellele järgnenud Ras Umm Sid olid minu jaoks uued kohad. Merel oli tuuline ja kõigi jaoks oli mõnusam hoida rohkem rannaäärde.
Ras Umm Sid (27,6m 38 min) sukeldumine kujunes semi-driftiks, mille jooksul liikusime rohkem mööda seina. Tunda oli hoovust. Seina küljes on korallide (Fan Coral) põõsastikud, mis meenutavad välimuselt pitsi. Nende ümber ja vahel toimetavad erinevad pisikesed kalad. Kohtasime kokku kolme skorpionkala. Üsna nähtamatud on nad esmapilgul, üks kes redutas seina peal reetis ennast väikese tõmblusega. Kuna olen oma uue vestiga alles harjumas, siis need kuus sukeldumist tulid kasuks. Selgeks sai ka see, et vist on aeg hankida endale raskemad lestad.
Ma olen alati olnud paras "jänes" ja kartnud igasuguseid asju. Sukeldumine on endiselt minu jaoks eneseületamine. Tundsin seda ka sel korral, kuid palju vähem, kui eelmistel kordadel. Sukeldumine on mind samm haaval muutnud teistsuguseks.
Muu elu Sharmis oli rahulik ja suhteliselt tavapärane.Turul ja Naama Bays nagu ikka kohtab erinevaid inimesi, mõni tüütum kui teine, aga mind see enam ei häiri. Kes ei oska muidu elus "ei" öelda või ennast kehtestada, siis see kohta oleks harjutamiseks väga hea. Mäletan esimest korda Sharmis ja kuidas mind väsitas näiteks Naamba Bays jalutamine. Nüüd oli tore lihtsalt lonkida, inimesi vaadata ja Starbucksi frappuccinot juua, sest õhk oli soe ja väljas oli olla super.
Courage is resistance to fear, mastery of fear, not absence of fear.
/Mark Twain/
See, et jalgadest üles kiskuma hakkas võib olla ka aluballooniga sukeldumise tõttu - sellel hakkab ilma lisaraskuseta alumine ots üles kiskuma ;) - järgi proovitud.
ReplyDelete