SSH

Paar päeva on nüüd saanud seedida seda eelmist nädalat. Muhk peas on peaaegu ära paranenud, reisipildid üle vaadatud ja esimene õrn lumigi siin ära nähtud.

Kokkuvõttes oli väga hea nädal. Esimesel hommikul peale saabumist ärkasin ma selle peale, et mulle tundus, et keegi on tule põlema jätnud. Tegelikult olid kardinad jäänud korralikult ette tõmbamata ja päike paistis juba varahommikul sealt sisse:)

Sukeldumised läksid rahuldavalt. Ma olen paremaks võimeline. Esimese päeva kaks sukeldumist olid mõlemad üks paras pusserdamine. Kolmas sukeldumine algas veidi õnnetult, sealt ka see muhk. Minul polnud häda midagi, kõrvaltvaatajad ehmatasid rohkem. Nädala lõpus sai tehtud üks väga suurepärane ja võimas sukeldumine. See oli ilus punkt nädalale. Tõdemus endiselt see, et ma vajan rohkem praktikat.

Sünnipäev algas õnnitluste ja tervitustega kallitelt sõpradelt ning lõppes merel päikeseloojangu reisi ja eestlaste peoga. Vette sel päeval ei saanud ja 28m plaan jääb ootama järgmist sünnipäeva, kui veel üks meeter on lisandunud.

TLL-SSH-TLL

Kui selle aasta kevadel TezTour tänu Egiptuses toimunud rahutustele teatas, et nemad sinna hetkel enam ei lenda, siis ei jäänud muud üle kui reis kinkekaartideks vahetada.

Nüüd on täpselt õige aeg TezTourile krediiti antud raha ära kasutada. Sel korral saab nii öelda mitu kärbest ühe hoobiga: puhkus, sukeldumine ja sünnipäeva tähistamine.  Mõte on käia 18.novmebril just täpselt 28 meetri peal. Iga aasta kohta üks meeterJ.

Kohvri sisu koosnebki peamiselt sukeldumisvarustusest, kuidagi tuleb ka mõned kleidid ja paar kõrgeid kontsi sinna mahutadaJ.

God gave us the gift of life; it is up to us to give ourselves the gift of living well /Voltaire/

Sügis...

...ja võimalus teha kokkuvõtteid. Kui ma peale kevadist Egiptust ja AOWD kursust seadsin endale mõned eesmärgid, siis nüüd on esimeseks hea tõdeta, et Rescue kursus sai suvega lõpetatud.

Eesmärgiks seatud vähemalt 15 sukeldumist Eestis teha, see ei täitunud. Samas olid kõik tehtud sukeldumised omamoodi õpetlikud või huvitavad. Tallinna lahel sain selle suve kõige positiivsemad kogemused. Kui nähtavus on ikka 10+m ja laskudes on ühel hetkel vrakki näha, siis selle üle tasub olla rõõmus ning tänulik.

Miks ma sukeldun? Sukeldun, kuna see on hoopis teistsugune maailm, mis avaneb. Mõte, et ma hingan ja liigun vee all tasub kogemist. Lisaks õpetab sukeldumine ennast paremini tundma. Kehtib nii vaimse kui füüsilise poole kohta. Kõigile, kellele tundub, et alguses on liiga palju muresid ja kuidagi ei ole võimalik ennast mugavalt tunda. Ei tasu meelt heita, see muutub iga sukeldumisega. Ühel hetkel on kõik loogiline. If you can dream it, you can do it /W.Disney/

Suurupi

Kohalik snorgeldamine

Suurupi

Meri hakkab isegi minu jaoks vaikselt ujutavaks muutuma:)



"Heino" ja "Tutti" 10.07.11

Taas väga hea ilm ja väga hea nähtavus (10m+). "Tutti" juures oli põhjas tunda hoovust.

Meeldiv ja igati kordaläinud nädalavahetus Tallinna lahel:)

"Iljusha" 09.07.11

Täna oli väga hea nähtavus ja vrakk oli juba laskudes ühel hetkel kenasti paista. Udu tõttu tegime ka teise sukeldumise sealsamas. Minu jaoks oli see hea, sest esimene sukeldumine (13m/20min) läks rohkem selleks, et harjuda. Teise sukeldumise (14m/17min) puhul teadsin ma juba, mis seal all on ning kõik sujus oluliselt ladusamalt. Nautisin ja jäin endaga rahule. Miinitraaler lebas liivasel põhjal oma kiilul ning pakkus ilusat vaatepilti. Esimene kogemus Tallinna lahelt käes:)

Uued kaaslased:)

Üks saabus täna Saksamaalt ja teine on kohalikust kaubandusest.

#23 Saadjärv 04.06.11

Nädalavahetus Saadjärvel andis mulle senise elu kõige õpetlikuma sukeldumise (20min/9,7m). Nimelt otsustas salakaval saatus mind proovile panna. Olime mõnda aega juba all ning kõik tundus sujuvat normaalselt, siis ootamatult muutus mu vest ühel hetkel minu jaoks kasutuks, kuna õlal olev klapp tuli keermest lahti ning vest oli hetkega õhust tühi. Ma olin põlvini mudas ja sügavas hämmingus. Hea oli, et olime põhja lähedal ja kukkumine oli minimaalne. Hiljem pinnal selgus, et klapil ei olnud midagi viga ning pärast selle tagasi peale keeramist toimis kõik normaalselt. Miks see klapp oli viimase piiri peal ja lõpuks pealt tuli, seda ei oska öelda. Kokkuvõttes läks kõik hästi. Suured tänud mu buddy´le, kes ei kaotanud külma närvi:) Mina seevastu seda lõpuni ei suutnud.

Sellega on ikka nii, et kui ei ole ise kogenud, siis ei kipu asja tõsidus kohale jõudma. Antud päevast sain ma mõned väärtuslikud õppetunnid:

• see ei ole ainult jutt, et raskused peavad olema vööl või siis mujal nii, et neid on kerge ja kiire eemaldada. Kui ühel hetkel tõesti on neid vaja kiiresti eemaldada vees (kinnastega!), siis maksab see mugavus kätte, et need on topitud kuhugi taskutesse. Ma kaldusin esimest korda kõrvale oma tavapärasest mustrist panna raskused vööle ja näed, salakaval saatus kasutas seda kohe ära.

• tunne oma varustust, kontrolli oma varustust ja võta selleks aega! Edaspidi kontrollin üle erilisema hoolega kõik vesti klapid ja nende keermed:) Samuti tekitan endale targemate abiga rutiini, kuidas ma oma varustust edaspidi kontrollin.

• sukeldu nii, et sa juba ette võtad hoiaku, et sõltud oma buddy´st nii vähe kui võimalik. Oma kompuuter ja kompass annavad selle vajaliku teadmise, kus parasjagu ollakse. Teadmatus teatavasti toidab paanikat.

• distsipliin ja enesekontroll, sest otsus(ed), mis ma vastu võtan mõjutavad seda, kas veest välja tulles on kõik terved ja õnnelikud.

"I´ve learned that people will forget what you said, people will forget what you did, but people will never forget how you made them feel." /Maya Angelou/

Järgmisel päeval tervitas mind taas salakaval saatus ja vette jõudes selgus, et regu esimene aste jookseb. Regu sai vahetatud, aga selline algus ei olnud just positiivne. Lõpuks jäigi see sukeldumine ainult ürituseks.

Nädalavahetus isenesest oli tore ja vette tagasi tahan ma endiselt.

Foto: Maremark

***

Seni ei ole peale Egiptust vette saanud, kuna ilm on osutunud tõsiseks takistuseks. Nimelt olen proovinud kahel korral Tallinna lahele pääseda, aga seni on see just peamiselt tuule tõttu osutunud võimatuks. Järgmine reaalne katse on Saadjärv juuni alguses.

Eesmärk selleks hooajaks on lõpetada edukalt Rescue õpingud ning teha vähemalt 15 sukeldumist (arvestades senist tempot ei julge rohkemat eesmärgiks seada).

Egiptus ja AOWD

Meie perekondlik ühiskülastus Egiptusesse algas pühapäeval 13.30. Viis tundi sõitu ja õhtuks olime suves.

Järgmisel päeval alustasin Rasmuse käe all AOWD-ga. Varustus kokku, testid, õpik ja loeng. Esimene sukeldumine (peak performance buoyancy ) oli kaldast (41 min/20,2m, Tiger Bay). Ülesanded läksid kenasti. Sirgelt pea alaspidi olla oli päris omapärane.

Teisipäeva hommik algas varase ärkamisega ja laevale minekuga. Plaanis sügav ja navigatsioon. Aisha – Tiran oli päeva esimene sukeldumine. Lahendasin matemaatika ülesandeid 30 m peal, põhjaaega tuli 34 min. Teist sukeldumist, mis oli navigatsioon (43min/10,8m, Laguna-Tiran), pelgasin ma ehk kõige rohkem. Ma ei ole harjunud kompassi kasutama ja lisaks sellele on vee all vaja veel jälgida oma ujuvust ning ülesannete täitmisel lugeda lestalööke. Ruudu tegemisel andis see tunda, et mitut asja on vaja korraga jälgida/teha ning mul kippus aeg-ajalt mõte kinni kiiluma. Ruuduga puterdamise lunastasin ma õnneks sellega, et viisin meid kompassi abil laeva juurde tagasi ilma probleemideta.

Kolmapäeval läks merele eraldi sukeldujate laev. Kui ma eelmisel päeval käisin merel üksi, siis nüüd olid kaasas ka mu abikaasa ja tema tütar. Nemad said snorgeldada ja mina tegin oma järgmised kaks sukeldumist. Minu kallile abikaasale omistati "professional snorkeling" tiitel :D

Suundusime Ras Muhammad´i rahvusparki. Drift Ras Ghozlani juures läks hästi ja rahulikult (46min/17m). Päris suur mureen piilus oma peidupaigast. Krokodillkala (crocodile fish) nägin ma alles siis, kui mind sõna otseses mõttes selle juurde veeti.

Teine sukeldumine oli selle võrra meeldejäävam, ühtlasi ka minu 20. sukeldumine. Yolanda/Shark Reef 45min/23m. Alustuseks ujusime üle sügava sinise (kergelt kõhe tunne, kui all laiub tühjus). Ma kogesin esmakordselt ka mida tähendavad hoovused. Eriti korralikult sikutas külghoovus. Kuna see ehmatas mind ära ja ma ei osanud hoovuseid enda huvides ära kasutada, siis rahmeldasin ma liiga palju ja kulutasin selle võrra rohkem õhku kui tavaliselt. Peale 100 bar´i näitamist leppisime Rasmusega kokku, et 50 bar´i peal võtab ta mu enda varuotsale. Selle võrra ei pidanud ka teised varem sukeldumist lõpetama. Turvapeatuse ajal vahetasin enda regu otsa tagasi ja tõusu tegin enda õhuga.



Mõlemad riffid on väga värvirikkad ja täis elu. Yolanda on oma nime saanud uppunud laeva järgi, kahjuks on vrakist endast vähe järel. Mööda põhja vedelevad laiali konteinerite jäänused ja WC potid.

Neljapäeva hommik algas taas laevale minekuga, sel korral terve meie seltskonnaga. Kui mu ema oli enne reisi üsna skeptiline, et kas ta ikka proovib snorgeldamist, siis lisaks rannas snorgeldamisele läks ta sel päeval ka laevalt vette:)

Päeva esimene sukeldumine oli ühtlasi kursuse viimaseks sukeldumiseks. Vabaainena siis fotograafia. North Laguna, Outside (48 min/11,6m). Kõige katsumusterohkem sukeldumine. Selleks, et pilti teha peab ennast ikka väga hästi kontrollima. Ma ei suutnud kuidagi olla stabiilselt ja objektile piisavalt lähedal. Mida siis veel rääkida kompositsioonist, valguse jälgimisest ja teravustamisest soovitud punkti.

Reisi viimane sukeldumine Ras Bob/Nasrani (41min/21,9m) kujunes huvitavaks. Õnnestus näha ja päris pikalt jälgida kilpkonna, kes ei lasknud ennast häirida ning jätkas vaikselt oma toimetustega. Piimakalad (milkfish) mängisid peakohal. Üks väga huvitav olend, keda sel korral samuti nägin, oli väike sini-kollane Nudibranch. Tagasi tulles püüdsin nudipixel.net abil ka tuvastada, et milline ta konkreetselt oli. Pakun, et see võis olla Phyllidia schupporum.

Reede kujunes puhkepäevaks (nagu egiptlastelgi) ja kuna ma olin võtnud kaasa oma Mamiya, siis kasutasin seda päeva turul pildistamiseks. Üks film sai ka just ilmutatud, seega tundub, et turvakontrolli x-ray filmidele õnneks ei mõjunud.

Laupäeva õhtu veetsime samuti merel. Nautisime päikeseloojangut, suurepärast seltskonda, head toitu ja muusikat.

Kuna meie lend oli pühapäeva hommikul hästi vara ning buss pidi meid 3.55 hotellist peale korjama, siis lõpuks kujunes nii, et me magame ei jõudnudki. Tänu sellele ma kojulendu praktiliselt ei mäleta, kuna ma magasin peaaegu kogu tee.

Puhkus on alati natuke liiga lühike ning suvi võiks kesta igavesti.

Õhtuks suves

Hommikused pannkoogid söödud ja viimased asjad pakitud. DAN kindlustus, mask, saapad ja lestad kaasas. Egypt, Here I Come!

Ainuke mure, kuidas turvakontroll mõjub mu must-valgetele filmidele.

Intro töökaaslastega

Eile olime töökaaslastega Audenteses. Angelika korraldas laheda intro meie grupile. Mina elasin kaasa, tegin pilte, viisin oma uue maski esimest korda vette ja proovisin lühikest secondhand märga, mille ma kunagi ammu soetasin.


Fotod: Angelika

Algus

Fotoblogi olen ma nüüd pidanud juba mõnda aega. Fotograafiale lisaks olen hakanud armastama ka sukeldumist ja vaikselt püüan oma kahte hobi ka ühildada. Siin kajastangi edaspidi oma sukeldumisega seotud tegemisi, eesmärke ja kõike muud. Võrreldes fotoga olen ma sukeldumises ikka täitsa algaja, nii et eks paistab, kuidas mul edaspidi läheb.

Oma esimesed 2 sukeldumist tegin ma veebruaris 2009 Egiptuses (käisin instruktori abiga ära 6 meetri peal). Ma oleks veel ja veel läinud.




2009 augustis jõudsin selleni, et tegin läbi OWD kursuse Livehouse´s. Eelmise aasta lõpus sai läbitud ka Dry Suite koolitus. Kui kõik oleks läinud plaanide kohaselt, siis eelmisel kuul oleksin ka AOWD Egiptuses teinud, aga ehk õnnestub nüüd märtsis seda teha. Kõige selle vahele mahuvad ka mõningad paremini ja mõningad kehvemini läinud sukeldumised.

2010 Egiptuse seitsmest sukeldumisest üks osutus veidi värvikamaks, kui teised. Juba alguses oli mul vähe raskust peal ning alla saamine osutus raskeks. Laev jättis meid riffi äärde maha ja pidi kokkulepitud kohas meid uuesti peale korjama. Kuna ma ei suutnud oma ujuvust piisavalt hästi kontrollida ning vesti õigel ajal tühjemaks lasta, siis ma imbusin vaikselt pinda. Esimese hooga ma mõtlesin, et krt miks see minuga peab juhtuma, et ma siin üksi hulbin. Laine oli ka veidi suurem. Järgmine mõte oli see, et vesi on rahvast ja laevu täis ning meie laeva nime mäletasin ma ka. Hirm üksiolemise ees asendus plaani koostamisega, kuidas laeva tagasi jõuda. Kuna mul oli ka lest jalast tulnud, siis tegelikult ideaalne tööriist tähelepanu äratamiseks oli olemas. Minu õnneks oli tegu ka just kollast värvi lestaga. Vehkisin siis sellega mõnda aega, kuni lõpuks meie laev kaugusest paistma hakkas. Kuna vahepeal olid teised laeva jõudnud, siis teati nüüd mind veest otsima hakata. Ajataju mul eriti ei olnud, aga tunde järgi võib öelda, et õnneks eriti kaua mu hulpimine ei kestnud. Tagantjärele täiesti huumoriga võetav seik, mis tõestas mulle endale, et ma oskan käepäraseid vahendeid enda kasuks pöörata. Ma õppisin selle reisi jooksul veel muudki.