Jää

Kui ma eelmisel aastal umbes samal ajal tahtsin esimest korda jääsukeldumist proovida, siis oli hall ja sombune päev ning me sõitsime selleks Saadjärve äärda. Kõik lõppes sellega, et saag ei ulatunud jääst läbi ja lõpuks andis järele ka kett. Seega bad luck ja ürituseks see jäigi.

Täna olid kõik tingimused ilusaks sukeldumiseks täidetud. Auk oli olemas ja õiges kohas. Ilm oli suurepärane, päike paistis ja tuult praktiliselt ei olnud. Samuti piisas ainult Rummu sõitmisest, et kõike seda nautida.


Kahjuks ei tulnud ma ise väga hästi toime. Mul on endiselt see viga, et kui tegemist on täiesti uue situatsiooniga, siis mul on liiga palju närvi sees selle tõttu, et ma ei tea, mis mind täpselt ees ootab. Alla ma sain (4,6m), ringi jõudsin ka vaadata hetke. Nähtavus oli hea, valgust oli palju. Sealt edasi tekkis ebamugavustunne, kuna ma ei saanud oma kinnastega (sellest on kaua möödas, kui kindaid kasutasin ja need on ennegi probleeme põhjustanud) toimetatud oma asju. Sealt edasi abitusest tingitud hirm ja sukeldumise lõpetamine.

Samas õppisin ma taas endale olulist. Esmalt sain teada, et jää all olemine kui fakt mind iseenesest ei hirmuta ja järgmine kord ma ka enam-vähem tean, mida oodata. Teiseks tuleb mul endiselt enda peas rohkem tööd teha enne uusi olukordi. Kolmandaks tuleb mul kinnastega sõbraks saada. Pigem lähen enne õhematega.

Kui avaneb võimalus, siis proovin veel sel aastal uuesti ja kui mitte, siis järgmisel aastal jälle.