See raamat sattus üsna juhuslikult mu kätte, kui otsisin sukeldumisega seotud kirjandust. Pealkirja järgi võiks arvata, et tegemist on mingi kummituste looga, aga tegelikult kirjeldatakse grupi sukeldujate teekonda, mõtteid ja juhtumisi seoses II maailmasõja aegse allveelaeva leidmise ja tuvastamisega. Ühel hetkel üksi sügaval ja pimeduses võibki sukeldujast saada shadow diver, kes muutub varjuks vraki enda varjude hulgas. Vrakk ise on üsna armutu. Esiteks ei avalda ta kuidagi oma identiteeti ja jääb pikaks ajaks nimetuks. Asjaosalised kutsuvad teda U-Who. Teiseks võtab ta selle aja jooksul mitme sukelduja elu.
Mis juhtub selliste sukeldumiste puhul, mis toimub kellegi peas ja miks vahel kõik valesti läheb. Kirjeldused sellest, kuidas tekib paanika ja kuidas see saatuslikuks võib saada.
Lisaks sukeldujatele on autor portreteerinud ka mehi, kes selle allveelaevaga koos hukkusid. Millised nad oli, millised olid nende perekonnad ja suhted teistega. Autor on põiminud mineviku ja oleviku kokku ning liitnud üheks tervikuks, mille keskmes on see sama allveelaev, mis ühendab sukeldujaid hukkunud meeskonnaga.
Mõned mõtted raamatust:
It is not that they chose to die, but rather that they could no longer figure out how to live.
A good diver reveals himself in the way he gears up. He is at one with his equipment.
The diver himself hears two primary sounds: the hiss of his regulator on his inhalation and the booming gurgles of his bubbles on his exhalation; together they are the metronome of his adventure.
“Always answer the first problem immediately and fully,” they said, “or you’re fucking dead.”
Shipwrecks are where the food chain poses for a snapshot.
No comments:
Post a Comment