Esimesed kaks tundi lohe lennutamist seljataga ja väike samm lohesurfi õpingutes tehtud. Alguses paistis, et tuul on nii nõrk, et tuleb ehk pooleli jätta, kuid siis kogus tuul ennast ja naases. Kui kaldalt paistab see asi olevat kui lust ja lillepidu, siis tegelikkus on veidi keerulisem. Õppimatus käes on lohe paras pähkel ja üsna ettearvamatu. Kahel korral suutsin ülepeakaela vette prantsatada, sest tänu valele juhtimisele omandas lohe tohutu jõu. Ja jõuga juba lohet kinni ei hoia, vaid ikka oskustega. Rahulikud liigutused on olulised. Veidi nagu sukeldumises ujuvusega - lased õhku veidi vesti ja ootad hetke, mis toimub. Kui kärsitult aga muud kui juurde lased, siis lendad pinda. Lohega sama moodi, tõmbad veidi juhtnööri ja ootad hetke. Teine asi, mida lohe paistab õpetavat on lahti laskmine. Lükkad poomi endast eemale või lased poomi hoopis lahti kui lohe jõud on liiga suur. Instinktiivselt tahaks kinni hoida, kuid nagu enne öeldud, siis jõuga lohet ei hoia. Lohe võidab kindlasti. Lõpuks tuli mul ikka välja ka ja oli väga tore. See on hea tunne, kui lohe lendab ja sa omad selle üle kontrolli. Kael jäi küll pidevast üles vaatamisest kangeks, kuid see käib alguse juurde:)
07.06.14 Kakumäe
Believe you can and you're halfway there. /T. Roosevelt/
No comments:
Post a Comment